Välitöödest Vastseliina kihelkonnas

Sellel kevadel, suvel ja sügisel toimusid projekti raames maastikuinspektsioonid Vastseliina kihelkonnas. Võrumaad võiks pidada omalaadseks puhvertsooniks oma piiriäärse paiknemis ja hõreda asustuse tõttu. Inspektsiooniks saigi valitud terve kihelkond kui ajalooline, kultuurile ning kindlasti ka geograafiline tervik.

Kevad on kõige parem aeg asulakohtade otsimiseks. Seekord kasutati vanu, 17 sajandi kaarte, kuhu olid märgitud toonased külad või üksiktalud. Paljud praegused külad on juba neil, rootsiaegsetel kaaridel olemas ja suviste välitööde tulemused on abiks Vana-Võrumaa asustusajaloo tundmaõppimisel ning võiksid ka huvi pakkuda koduloo uurijatele.

Kui asulakohtae leidmisel on peamiselt abiks vanad kaardid, maastikureljeefid ning lahtiküntud põllud (ja omanikud, kes lubavad koos künnivarestega põldudel jalutada), siis pärimuspaikade kogumisel on asendamatuks abiks kohalikud inimesed ise. Näiteks kui 1972. aastal on Anderson kogunud teate ohvrikivist või kunagi olla räägitud „Haisvast kraavist“, kui võimalikust matusepaigast, on just kohalikud elanukud need, kes oskavad juhatada õigete kohtadeni. Samuti on neist abi ka näiteks kinnijäänud auto väljatõmbamisel.

Uusi muistiseid otsides külastasime ka juba teada olevaid paiku, et vaadata üle nende seisukord. Hea oli näha, et ühtegi kääbast polnud lõhutud ning ka kohalikud elanikud teadsid täpselt, kus mõni juba arvel olev muistis asub ning nii mõnigi oli nend külastamisest huvitunud.

Kristiina Zadin

Tartu Ülikooli magistrant